Terviserindelt

Lagunemine jätkub – eile murdus katkine hammas lõplikult ning tinnitus on valjem kui varem. Jõudsin juba masenduda mõtteist, kas nii vara peabki aktiivne murenemine algama, elu keskpunktis, ja et tinnitus on laulja jaoks ikka äärmiselt ebasoovitav (netiteave teavitab, et enamustel tinnitujaist halveneb kuulmine tuntavalt.. tea, kas peaks kohe alustama uue ameti õppimisega ).

Siis mõtlesin, et vara ennast veel maha kanda – üldiselt pole ju suuremat häda midagi ja elab ajaviiteks edasi. Las jääb halisemisrõõm kopsakamate tervisemurede ajaks Pealegi sain eile lõpuks ometi tervisekindlustuse ning võib isegi arsti juurde minna vajadusel, no kas pole luksus

Elaks ajaviiteks oma soovituste järgi?

Sattusin lugema arutelu sünnituse kohta. Osad olid sünnitanud valuvaigistite abiga, teised tegid neid omakorda maha, väites, et loomulik sünnitus ikka üle kõige ja küll need tänapäeva naised on ikka õrnukesed ja küll ikka need meie esiemad olid tugevad – ei mingeid abivahendeid ja näe ellu jäid..ning kuskil suguharus pidavat naine üldse täitsa üksi mägedesse sünnitama minema… ja nii edasi, eksole.

Mingu sellise jutu ajajad metsa, ausalt. Või kui soovitakse olla tõesti ausad ja järjekindlad, siis tehku edaspidi selliste põhimõtete pooldajad kõiki operatsioone ilma tuimestuseta – sest nii ju tehti! Meie esiemad ei saanud mingit tuimestust ei pimesoole ega jala eemaldamisel. Või siis surid lihtsalt maha, sest arstiteenus oli lihtsalt üle jõu käiv.Ja palun kasutame ka ainult neid arstirohtusid, mida meie esiemad kasutasid!

Ja – ei mingeid mobiiltelefone, arvuteid, telekaid, autosid, pesumasinaid, gaasi- ja elektripliite, jne. Elatagu nii nagu seda teistele soovitatakse – kes siis suguharuna metsas, kes esiemade kombel, ja siis räägime edasi. Praegune jutt teistele, et miks need ikka ülilooduslikult ja esiemade kombel ei sünnita, samas ise internetis surfates, telekast lemmikseebikas surisemas, soe vesi kraanist võtta ja espressotassike mõnusalt kõrval… ei ole see jutt mitte midagi väärt.

Need naised ja lapsed, kes esiemade kombel ja puhtalt looduse najal sünnitades toime ei tulnud ja kohapeal surid, nemad on ka kuidagi sujuvalt meelest läinud… kujutan ette, et kui oleks võimalik olnud, oleks enamus neist vast valinud arstiabi ja rohud – kõik, mis aitab toime tulla ja lõpuks mõlemal edukalt ellu jääda.

***

Jäin heast peast täna haigeks, ei saa isegi aru, miks ja kuidas. Peaasi, et homseks terveks saan – vaja kontserdil laulda, ning hetkel läheb tasapisi siiski paremuse poole.

Ja ühe väga hea koogi tegin eile…mmm….selline mõnus ja kerge ning mõjub isegi haiguse puhul südantkosutavalt, eksole, nagu sai täna tõestatud. Mind on igal juhul väga ohtlik üksi selle koogiga koju jätta

Ilm täidab otsustavalt vahepeal unarusse jäänud vihma- ja külmanormi, muudkui kallab ja kallab.

Kui nüüd see haigus üle läheks…

Viginaid

Kontsert lähenemas, proove on jäänud mõned üksikud. Tõtt-öelda oligi neid vähe ette nähtud. Võiks siis arvata, et järelikult on kava lihtne. Hmm… Beethoveni ooperikoori-katkend on küll lihtne, ok. Ja no hea küll, Brahmsi topeltkoorilised motetid pole ka teab mis rasked ja neid tehti ka paar korda rohkem läbi. Aga et Bachi motetid peaksid kohe hoobilt õnnestuma, on mulle pisukeseks uudiseks. Eks ole, loogika on lihtne – kui on enamuses need, kes on motette juba laulnud, siis ülejäänud sujuvalt sulanduvad. Aga kahe läbilaulmisega on mu arust isegi sulandumine raske. Just nimelt – kaks korda õnnestubki neid kooriga läbi laulda enne kontserti. Nujah, mis teha… polegi midagi eriti teha. Halvimal juhul tuleb kohati lihtsalt suud maigutada laval   Aga ma ei võta süüd enda kanda, et võimatut perfektselt teostada ei suuda

Ausalt öeldes mulle ei meeldi poole puuga töötada. Kui, siis juba. Ja kui juba, siis hästi.  Seepärast kooris niimoodi… veerandhäälega iniseda… ei meeldi mulle kohe üldse. Sest dirigendi ettekujutus ilusast häälest on – kammerlik, vibratovaba, pisike. Mida väiksem, seda parem. Eks muidugi, koorilauluks on selline hääl ideaalne, intonatsioonipuhtuseks hädavajalik. Aga kui sellist häält looduse poolt kaasa antud ei ole, siis on kohitsemine paratamatu, ja see on üks vastikumaid asju mu jaoks koorilaulu puhul üldse. Omavahel saab seda nimetatud “valge niidi ajamiseks”

Lisaks leidis eile dirigent, et Beethovenit võiksime ikka peast laulda (sest koor pidavat lihtsalt parem välja nägema nõnda… ). See tähendab kodust pähetuupimist, ja selle eest ei maksa muide keegi sentigi. Ja lisaks tuli välja, et Bachi kolmas motett ei tulegi esitamisele, olevat lihtsalt trükiviga kavas…. grrrr…. sellest peaks kohe informeerima, sest mõni napakas uustulnuk ju võtab seda kodus korralikult studeerida…. ei raiskaks oma aega lihtsalt, õpiks teisi lugusid. Nujah.

Nii et lõppkokkuvõttes lähen sellele kontserdile ebakindlalt (jajaa, muidugi õpin ma kodus neid motette, kuid neid ei omanda üksi täielikult, ja kindlus tuleb ikkagi korduvast kooslaulmisest… kaks korda ei lähe arvesse) ning vastumeelselt sellise ebakindluse tõttu. Ja mulle ei meeldi pähe õppida kontserdil esitatavat muusikat…on ju olemas noodid ja profflaulja suudab edukalt ühendada noodi- ja dirigendi vaatamise Taguda lugu pähe lihtsalt sellepärast, et nii näeb koor efektsem välja, on nüri. Punkt.

Ehh…pole suurem asi töötada vastumeelselt.

Suurepärane uudis!

Paavo Järvi pälvis äsja Saksamaa nimekaima klassikalise muusika auhinna ECHO Klassik – aasta dirigendi tiitli tõi Ludwig van Beethoveni 2. ja 6. sümfoonia plaadistus koos Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie-orkestriga. Salvestus ilmus Sony Classicali märgi all 2009. aastal.

ECHO Klassik on Saksa plaaditööstuse kõrge tunnustus, mida annab 21 kategoorias välja kohalik Phono-Akademie. Saksakeelse kultuuriruumi mastaabis võib seda kaalukuselt võrrelda Ameerikas jagatavate Grammydega.

***

Eelnev ( lühendatud) tekst pärit “Postimehest”, siit leiab terve uudise.

On, mille üle rõõmustada!

Ilmast ja muusikast ja iseloomu kasvatamisest :)

Ootamatult jahenenud ilm tõi kaasa aju taaskäivitumise. Tegin täna ära hulgaliselt vastukarva asju ja nüüd laisklen rõõmsalt loorberitel Igaks juhuks ei häiri end hetkel mõttega, et homme peaks jälle tubli olema…. ja tegelikult peaks ikka need nõud ikka täna ära pesema… ei lasta ka rahus loorberduda, ma ütlen

Kuulasin täna ühte suurepärast Bachi motettide esitust. Peaaegu täiuslik, tõepoolest, ning täiuslikuks ei saa ma seda nimetada vaid seetõttu, et mu arust polegi täiuslikku olemas Välja arvatud mina muidugi   Aga – motetid olid suurepärased, Stuttgarti kammerkoor ja barokkorkester, kui ma ei eksi, ning dirigendiks Frieder Bernius… kui ma ei eksi, eksole. Nende esituses (v.a. orkester) olen kuulnud ka ühte Rheinbergeri missat, ja ka see oli jumalikult kaunis. Veatu intonatsioon, tundlik ja väga paindlik fraseerimine, üliühtlane ja vibratovaba kõla nii häälerühmiti kui kooriti, teksti tähtsustamine ja oskuslik artikulatsioon – tundub peaaegu võimatu nii hästi laulda Muidugi on stuudios kergem produtseerida veatut kui elaval esitusel, kuid siiski…. küllalt kuuldud ka igasugu hirmsaid plaadistusi

Ühesõnaga – nautisin kuuldut täiega   Tuli vaid selline mõte, et nii täiuslikult ühtlase ansambli ja koori- ja häälerühma kõla saavutamine on ilmselt üks paras, nagu peenelt öeldakse, egotapp Sest enam pole tähtis igaühe hääle kõla eripärane ilu, vaid vastupidi, häälte individuaalsus tuleb kaotada ja üldkõlale ohvriks tuua. Ning ilus ja omapärane võib olla vaid selle piirini, kus see kõrva ei torka   Seega individuaalset omapära kui sellist enam ei eksisteeri. Nii et hääle ja iseloomu koolitus ühekorraga   Küllap on muidugi, olgem ausad, oma osa ka koorijuhil, kes võtab ilmselt koori võimalikult ühtesobivaid hääli.

Igal juhul on tulemus tervikuna võimas

Ootamatult keerukaks

osutus meie Eesti-reisi planeerimine. Majutuse leidmine näiteks Tallinnas… ausalt, kogu see reis läheb isegi juba üsna kulukaks, nii et võtta lisaks veel kallis öömaja hind tundub kuidagi üsna vastukarva. Aga umbes 3-4 päeva tuleb pealinnas ilmselt ringi kooserdada, inimeste ja asjade pärast, ja siis mujale. Mingil hetkel sai lahtiseid otsi juba ahastamapanevalt palju, kaotasin pea, vihastasin, ja siis otsustasin võtta ühe kindla orientiiri, mille järgi muud asjad paika panna. Kui kõik on lahtine, siis ei saagi midagi tekitada eriti. Tjah, ehk ühe väga improviseeritud ja vabaltvoolava reisi saaks, mis oleks iseenesest väga armas, aga hetkel on Eestis lihtsalt liiga palju vajalikku teha liiga lühikese aja jooksul, nii et boheemreis ei sobi lipukirjaks kahjuks kuidagi…

Pean tunnistama, et kuidagi imelik on otsida internetist motelle ja muud tasulist majutust linnas, kus 19 aastat pesitsesin ja koduks nimetasin. Aga mis parata…

Igal juhul olen rõõmus, et on võimalus tulla, sõpru-sugulasi trehvata ja lihtsalt olla. Küll need asjadki aetud saavad ja kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ja mida ei saa, pole ehk vajagi nii väga

Kena avastus

Eile kuulasin cd-d eelmise aasta jõulumuusika kavaga ja olin väga meeldivalt üllatatud. Üle poole plaadist on kaunis ja kuulatav. Koori kõla on üldiselt pehme ja rikas, ühtlane, intonatsioon üsna hea ning vibrato vaoshoitud. Poola ja leedu jõulukad panid lausa kuulama, saksa lood jäid siiski kehvapoolseteks. Nujah.

Pean ütlema, et väga harva, kui minu jaoks osutub tehtu ka kuulatavaks. Mikrofonid on eriti nõudlik publik ning ei halasta ühelegi iluveale, kõik kisutakse julmalt nähtavaks-kuuldavaks. Liigne vibrato, mitte just ülemäära hea intonatsioon, ühtlustamata kõla on meie tavalised vaenlased, kuid seekord olime neist karidest üsna edukalt üle saanud. Minu jaoks muide esimene plaat üldse – kõikide nende aastate jooksul – mida meie koorilt üldse kuulata suudan! Liigne kriitikameel? Ei, ma ei arva nii. Lihtsalt üsna treenitud kuulmine

Aga on küll hea tunne, kui lõpuks millegagi saab rahul olla

Ikka õpetaja otsingutel

Aastake ilma lauluõpetajata ja ainult kooris laulmist tegi selgeks, et allaminek on ikka kiirem ja libedam kui ülespoole pürgimine… või kasvõi väljakannatatavale tasemele püsima jäämine.. Tuleb harjutada pidevalt ja tuleb ka endal lasta silma peal hoida.

Viinis olen ka üritanud endale õpetajat leida. Esimene ei olnud minust huvitatud, tal niigi palju tegemist. Teine oli huvitatud küll, kuid 80 euro eest tunnis…. sellest ei olnud jällegi mina huvitatud, eriti pärast seda kui ta väga kurjalt pahandas minuga – sest ma mõtlesin oma peaga. Mulle siiski meeldib teha koostööd, kus mõlemad pooled mõtlevad ja vastutavad tehtava eest Hinda alla laskma ta ei olnud nõus, nii et soovisime üksteisele kõike head ja lahkusime korrektselt.

Nüüd on sihikul kolmas õpetaja. Huh. Ma väga loodan, et klapib.

Ja sain ka aru, et lihtsalt pean andma endale ühe võimaluse, millest olen eluaeg unistanud. Ükskõik, kas see nurjub või mitte, kuid algus on minu käes.

:)

Väga kena… tuleb välja, et isegi sellesse blogisse pääsen sisse ja võib siin lausa tegutseda! Milline meeldiv üllatus Ja miks mitte, eksole Eriti kui hetkel on muud võimalused suletud. Vaatame-vaatame…