Lähenemas järjekordne koolilõpetamine ja lõpueksam. Magistritöö kirjutamine ka – järjekordselt. Ühesõnaga – närvid on püsti nagu väiksed teravad nõelad ja mina üritan nõelvoodis olla väga rahulik ja lõdvestunud
Plahvatused juba toimuvad, olen nagu pomm.. no hea küll, mitte päris nii võimas ehk, aga midagi taolist. Eile vihastasin tunnis kontsertmeistri peale. Oli tund lauluõpetaja ja kontsertmeistriga ning kui pianist tegi vea sealsamas, kus ta absoluutselt iga kord teeb – ja lugu on mängitud-lauldud terve selle õppeaasta jooksul ja tõesti iga kord, see on tempovahetuse koht, seal ta ei suuda kunagi meelde jätta, et olen umbes miljon korda palunud - aeglasemalt. Vist olen peaaegu iga kord seal pooleli jätnud, sest ei saa tema antud tempos laulda. Ja ta iga kord ütleb “jah” ning järgmine kord jälle… arumaeisaa…. nädala ja kolme päeva pärast on lõpueksam ja nii tore oleks kuulda õigesti mängitud saadet… tõesti oleks vahva.
Ja nii ma vihastasin, kui järjekordselt kuulsin mingit juramist seal, kus peaks vägaväga selge tempo olema. Ja ma ei laulnud edasi, katkestasin, ütlesin – palun, seal on aeglasem tempo, alati on selles kohas probleem… Ja kontsertmeister muidugi solvus hingepõhjani, esiteks et üldse selline märkus tehakse, teiseks et märkus tehakse lauluõpsi kuuldes… Laupäeval saan ilmselt väga jäise vastuvõtu osaliseks – siis on mul temaga kahekesi tund. Aga ma ei ole tõesti enam nõus… tegelikult oleks hoopis mul õigus solvuda – kuidas saab nii ükskõikselt ja suvaliselt mängida… eriti kui ma olen tõesti vägaväga korduvalt tähelepanu sellele õnnetule kohale pööranud… Kusjuures kahjuks on tal üldse väga palju vigu mängus, ma ei tea miks. Sest tegelikult on ta väga hea kontsertpianist – tõesti, ta on lausa vist ühel kahel väga olulisel konkursil väga edukalt osalenud, jne. Aga lugudes, mida oleme nüüdseks enamust ikkagi terve õppeaasta kündnud, on tal nii palju vigu ja jahumisi sees, et hoia ja keela… Ma ei ole kahjuks ka ainus tudeng, kes seda kurdab. Seejuures on ta väga musikaalne, intelligentne, tore, abivalmis ja sõbralik inimene… väga kergelt solvuv ka, nagu me ikka kipume olema… ja teeb samu vigu tunnist tundi. Ma ei ole midagi öelnud, sest no ei sobi ju siiski öelda, aga nüüd on mul närvid püsti ja ma ei suuda enam taluda asju, mida olen nii kaua talunud. Sest ei ole midagi muutunud. Kas see ei peaks siiski kuuluma teatud eneseväärikuse juurde, et tulen tundi ja ei soperda iga kord… Muidugi – me teeme kõik vigu ja ma olen ka kaugel täiuslikkusest, aga …. siiski…
Ja täna olin tigetädi edasi, erialatunnis ei pidanud närv vastu ja ütlesin õpetajale, et mind ei aita, kui ta mulle kogu aeg näitab, mida ja kui halvasti ma jälle tegin. Siis pidasime väikse lahingu, aga ta ei saanudki asjale pihta. Lõpuks ma taandusin, kui nägin, et ta lihtsalt ei saagi aru. Minu jaoks on tõesti üsna raske taluda, kui õpetaja kogu aeg tugevasti võimendatult näitab mulle mu vigu…. ühesõnaga teeb koledat häält või/ja nägu, tahtes mulle näidata, kuidas ma laulsin sel hetkel. Ühe tunni jooksul… no väga palju tuleb neid kordi, lugenud ei ole… Ta ei tule selle pealegi, et see lõpuks mõjub väga negatiivselt ja üldse mitte innustavalt. Tegelikult on see üks metoodika algreegleid – ära näita ette, mida õpilane tegi halvasti, vaid näita, kuidas saab teha paremini. Sest – see halvasti tegemine jääb paratamatult meelde, eriti muidugi lastele jääb see hoobilt külge. Ja täiskasvanule jääb ka selline karikeerimine meelde, aga on ju vaja, et jääks meelde nö parandatud variant. Ja lisaks - kui ikka kogu aeg tehakse sulle koledaid hääli ja nägusid, et kuidas sa ikka laulsid, no siis on suht raske ikka uskuda, et talutavalt laulad. Halba võib väga harva ette näidata ja siis tuleb öelda juurde, et ma karikeerin üle, sa ei teinud nii hirmsasti. Sest õpetaja tahab ju ikka puust ja punaseks teha ja paneb kõvasti värve juurde, et asi selge oleks… Aga mu õpsile see kõik lihtsalt ei jõua kohale, mis sest.. et need on metoodilised algtõed… ja isegi kui ei oleks õppinud näiteks neid algtõdesid, siis peaks olema ju lihtne aru saada, et see kõik mõjub masendavalt ja üldse mitte innustavalt. Üritasin talle seda täna öelda, sest jälle – närv ei pidanud vastu… ta on seda kogu aeg ju ohtralt teinud, aga olen kõigest väest üritanud mitte välja teha, treenida rahu endas, jne… aga lõpuks ei suuda enam välja kannatada… kuidas saab pedagoog nii vähe teada õpetamise metoodikast? Ja olla nii mõtlematu selle suhtes, kuidas võiks tudeng end tunda tema käitumise juures…
Ja muidugi, nagu ikka, osutus, et see kõik on minu viga, minu iseloomu viga…ähh… et teist õpilast see küll innustab, jne. Huvitav, miks õpilased ta juurest siis pidevalt lahkuvad? Ainult mõni üksik on suutnud vastu pidada, aga vähemalt üks õpilane iga aasta vahetab klassi ja nüüd tean ka juba ühte tudengit, kes ei taha ta juures jätkata järgmisel õppeaastal. Aga õps ei muutu ka… kõik, mille üle olen kurtnud, on ikka minu viga. Täna ta teatas mulle rõõmsalt pärast eelmise tudengi lahkumist, et peaksin samamoodi laulma kui see eelmine. Tegi hoobilt tuju heaks muidugi
Eelmine verinooruke tudeng ei ole saanud kõigepealt mitu aastat hääleseadet pedagoogi juures, kes pani mul hääle väga taha ja kõri nii kinni, et II oktaavi re-d ma enam laulda ei suutnud, ning seejärel neli aastat akadeemias lauluõpetaja juures, kelle peamine lahendus kõikidele vokaalsetele probleemidele oli – suu lahti! Ja jälle – hääl nii sügavale kui võimalik. ¤%&%¤#, ma ütlen. Ning nüüd olen pärast sellist “treeningut” kolm aastat üritanud ümber õppida, higi, verd ja pisaraid valades… ok, ok, see oli ehk veidi üledramatiséeritud
, kuigi mitte väga palju. Arvan, et igaüks, kes on laulutehnikat muutnud – mitte täiendanud, vaid täielikult muutnud – teab, kui raske ja aeganõudev see protsess on.. Arstid ütlevad, et lihasmälu vajab muutumiseks topeltpalju aega. Ehk siis kui oled mingi võtte endale sisse harjutanud ja laulnud sellega neli aastat, siis muutumiseks on vaja kaheksa aastat. Ja see, mida olen kolme aastaga saavutanud, on tegelikult väga suur saavutus. Olen tõesti väga palju töötanud, aga see lihtsalt ei toimi nii kiiresti. Ja selle kõige juures on eriti sõbralik võrrelda mind tudengiga, kes laulab teist aastat, keda ei ole keegi eelnevalt aastaid väänanud x-suundades… Ja siis imestab õps, et miks ma nii negatiivselt häälestatud olen, miks mul ei ole sära silmades tunnis… ei tea, mille peale… Eriti “meeldib” mulle üks ta võtteid – kõigepealt ajab juuksekarva lõhki miljoni üheaegse tehnilise nõudega (jälle üks primaarseid metoodilisi võtteid – õpilasele antakse üks, maksimum kaks nõuet korraga, sest siis ta keskendub sellele ühele asjale ja saab selle nö jäädvustada endasse, siis lisatakse… ei ole mingit mõtet anda korraga väga palju nõuandeid, mida kõike peaks kohe ja korraga järgida suutma), ja siis kui olen tõesti andmas oma parimat, et kõiki (või vähemalt pooli) asju üritada jälgida ja täita, kusjuures need on kõik puhttehnilised võtted – siis ta küsib, aga kus on emotsioon? Vaat selle peale tahaksin alati vanduda… muidu ma ei ole eriline vanduja.. aga miskipärast seal tunnis tahaks küll väga. Kui ma keskendun saja tehnilise võtte täitmisele, ma ei ole võimeline seda nö lavaemotsiooniga tegema. No ei ole ja kõik. Ilmselt olen täiesti võimetu laulja. See-eest hetkel, kui need tehnilised asjad on enam-vähem kindlad ja poolautomaatsed, pind on jalge all kindel, siis võin emotsiooni anda nii mis väriseb, selles ei ole mingi probleem. Aga ei, ta lihtsalt ei saa lasta inimesel keskenduda või siis olla rahul mõne asjaga…
Raske on nendes tundides olla. Kuigi olen sealt palju õppinud, on see käinud väga mu närvide arvelt. Ja selles mõttes ei taha enam jätkata. Tahaks veidi närve puhata vahepeal.