siis jäin lugema ja otsustasin, et esialgu ei kustuta… vöib-olla isegi elustan teist. Pöhiblogi v6tab peamise jöu, kuid samas on nad väga erinevad – seal ma siinsetel teemadel ei kirjuta ja vastupidi ja pidivastu 
Nii et Donna Elwira elab veel, kuuldused kadunukese surmast vöib alusetuteks kuulutada.
Kuid jöuludeni ohtraid kirjatükka ei luba, vaja Euroopas kekselda. Eks seejärel näeb.
Hmm… jöule ma ei tähista, kuid jöulukinke pean siiski ostma… puhas väljapressimine, ma ütlen 
Lähenemas järjekordne koolilõpetamine ja lõpueksam. Magistritöö kirjutamine ka – järjekordselt. Ühesõnaga – närvid on püsti nagu väiksed teravad nõelad ja mina üritan nõelvoodis olla väga rahulik ja lõdvestunud 
Plahvatused juba toimuvad, olen nagu pomm.. no hea küll, mitte päris nii võimas ehk, aga midagi taolist. Eile vihastasin tunnis kontsertmeistri peale. Oli tund lauluõpetaja ja kontsertmeistriga ning kui pianist tegi vea sealsamas, kus ta absoluutselt iga kord teeb – ja lugu on mängitud-lauldud terve selle õppeaasta jooksul ja tõesti iga kord, see on tempovahetuse koht, seal ta ei suuda kunagi meelde jätta, et olen umbes miljon korda palunud - aeglasemalt. Vist olen peaaegu iga kord seal pooleli jätnud, sest ei saa tema antud tempos laulda. Ja ta iga kord ütleb “jah” ning järgmine kord jälle… arumaeisaa…. nädala ja kolme päeva pärast on lõpueksam ja nii tore oleks kuulda õigesti mängitud saadet… tõesti oleks vahva.
Ja nii ma vihastasin, kui järjekordselt kuulsin mingit juramist seal, kus peaks vägaväga selge tempo olema. Ja ma ei laulnud edasi, katkestasin, ütlesin – palun, seal on aeglasem tempo, alati on selles kohas probleem… Ja kontsertmeister muidugi solvus hingepõhjani, esiteks et üldse selline märkus tehakse, teiseks et märkus tehakse lauluõpsi kuuldes… Laupäeval saan ilmselt väga jäise vastuvõtu osaliseks – siis on mul temaga kahekesi tund. Aga ma ei ole tõesti enam nõus… tegelikult oleks hoopis mul õigus solvuda – kuidas saab nii ükskõikselt ja suvaliselt mängida… eriti kui ma olen tõesti vägaväga korduvalt tähelepanu sellele õnnetule kohale pööranud… Kusjuures kahjuks on tal üldse väga palju vigu mängus, ma ei tea miks. Sest tegelikult on ta väga hea kontsertpianist – tõesti, ta on lausa vist ühel kahel väga olulisel konkursil väga edukalt osalenud, jne. Aga lugudes, mida oleme nüüdseks enamust ikkagi terve õppeaasta kündnud, on tal nii palju vigu ja jahumisi sees, et hoia ja keela… Ma ei ole kahjuks ka ainus tudeng, kes seda kurdab. Seejuures on ta väga musikaalne, intelligentne, tore, abivalmis ja sõbralik inimene… väga kergelt solvuv ka, nagu me ikka kipume olema… ja teeb samu vigu tunnist tundi. Ma ei ole midagi öelnud, sest no ei sobi ju siiski öelda, aga nüüd on mul närvid püsti ja ma ei suuda enam taluda asju, mida olen nii kaua talunud. Sest ei ole midagi muutunud. Kas see ei peaks siiski kuuluma teatud eneseväärikuse juurde, et tulen tundi ja ei soperda iga kord… Muidugi – me teeme kõik vigu ja ma olen ka kaugel täiuslikkusest, aga …. siiski…
Ja täna olin tigetädi edasi, erialatunnis ei pidanud närv vastu ja ütlesin õpetajale, et mind ei aita, kui ta mulle kogu aeg näitab, mida ja kui halvasti ma jälle tegin. Siis pidasime väikse lahingu, aga ta ei saanudki asjale pihta. Lõpuks ma taandusin, kui nägin, et ta lihtsalt ei saagi aru. Minu jaoks on tõesti üsna raske taluda, kui õpetaja kogu aeg tugevasti võimendatult näitab mulle mu vigu…. ühesõnaga teeb koledat häält või/ja nägu, tahtes mulle näidata, kuidas ma laulsin sel hetkel. Ühe tunni jooksul… no väga palju tuleb neid kordi, lugenud ei ole… Ta ei tule selle pealegi, et see lõpuks mõjub väga negatiivselt ja üldse mitte innustavalt. Tegelikult on see üks metoodika algreegleid – ära näita ette, mida õpilane tegi halvasti, vaid näita, kuidas saab teha paremini. Sest – see halvasti tegemine jääb paratamatult meelde, eriti muidugi lastele jääb see hoobilt külge. Ja täiskasvanule jääb ka selline karikeerimine meelde, aga on ju vaja, et jääks meelde nö parandatud variant. Ja lisaks - kui ikka kogu aeg tehakse sulle koledaid hääli ja nägusid, et kuidas sa ikka laulsid, no siis on suht raske ikka uskuda, et talutavalt laulad. Halba võib väga harva ette näidata ja siis tuleb öelda juurde, et ma karikeerin üle, sa ei teinud nii hirmsasti. Sest õpetaja tahab ju ikka puust ja punaseks teha ja paneb kõvasti värve juurde, et asi selge oleks… Aga mu õpsile see kõik lihtsalt ei jõua kohale, mis sest.. et need on metoodilised algtõed… ja isegi kui ei oleks õppinud näiteks neid algtõdesid, siis peaks olema ju lihtne aru saada, et see kõik mõjub masendavalt ja üldse mitte innustavalt. Üritasin talle seda täna öelda, sest jälle – närv ei pidanud vastu… ta on seda kogu aeg ju ohtralt teinud, aga olen kõigest väest üritanud mitte välja teha, treenida rahu endas, jne… aga lõpuks ei suuda enam välja kannatada… kuidas saab pedagoog nii vähe teada õpetamise metoodikast? Ja olla nii mõtlematu selle suhtes, kuidas võiks tudeng end tunda tema käitumise juures…
Ja muidugi, nagu ikka, osutus, et see kõik on minu viga, minu iseloomu viga…ähh… et teist õpilast see küll innustab, jne. Huvitav, miks õpilased ta juurest siis pidevalt lahkuvad? Ainult mõni üksik on suutnud vastu pidada, aga vähemalt üks õpilane iga aasta vahetab klassi ja nüüd tean ka juba ühte tudengit, kes ei taha ta juures jätkata järgmisel õppeaastal. Aga õps ei muutu ka… kõik, mille üle olen kurtnud, on ikka minu viga. Täna ta teatas mulle rõõmsalt pärast eelmise tudengi lahkumist, et peaksin samamoodi laulma kui see eelmine. Tegi hoobilt tuju heaks muidugi Eelmine verinooruke tudeng ei ole saanud kõigepealt mitu aastat hääleseadet pedagoogi juures, kes pani mul hääle väga taha ja kõri nii kinni, et II oktaavi re-d ma enam laulda ei suutnud, ning seejärel neli aastat akadeemias lauluõpetaja juures, kelle peamine lahendus kõikidele vokaalsetele probleemidele oli – suu lahti! Ja jälle – hääl nii sügavale kui võimalik. ¤%&%¤#, ma ütlen. Ning nüüd olen pärast sellist “treeningut” kolm aastat üritanud ümber õppida, higi, verd ja pisaraid valades… ok, ok, see oli ehk veidi üledramatiséeritud 
, kuigi mitte väga palju. Arvan, et igaüks, kes on laulutehnikat muutnud – mitte täiendanud, vaid täielikult muutnud – teab, kui raske ja aeganõudev see protsess on.. Arstid ütlevad, et lihasmälu vajab muutumiseks topeltpalju aega. Ehk siis kui oled mingi võtte endale sisse harjutanud ja laulnud sellega neli aastat, siis muutumiseks on vaja kaheksa aastat. Ja see, mida olen kolme aastaga saavutanud, on tegelikult väga suur saavutus. Olen tõesti väga palju töötanud, aga see lihtsalt ei toimi nii kiiresti. Ja selle kõige juures on eriti sõbralik võrrelda mind tudengiga, kes laulab teist aastat, keda ei ole keegi eelnevalt aastaid väänanud x-suundades… Ja siis imestab õps, et miks ma nii negatiivselt häälestatud olen, miks mul ei ole sära silmades tunnis… ei tea, mille peale… Eriti “meeldib” mulle üks ta võtteid – kõigepealt ajab juuksekarva lõhki miljoni üheaegse tehnilise nõudega (jälle üks primaarseid metoodilisi võtteid – õpilasele antakse üks, maksimum kaks nõuet korraga, sest siis ta keskendub sellele ühele asjale ja saab selle nö jäädvustada endasse, siis lisatakse… ei ole mingit mõtet anda korraga väga palju nõuandeid, mida kõike peaks kohe ja korraga järgida suutma), ja siis kui olen tõesti andmas oma parimat, et kõiki (või vähemalt pooli) asju üritada jälgida ja täita, kusjuures need on kõik puhttehnilised võtted – siis ta küsib, aga kus on emotsioon? Vaat selle peale tahaksin alati vanduda… muidu ma ei ole eriline vanduja.. aga miskipärast seal tunnis tahaks küll väga. Kui ma keskendun saja tehnilise võtte täitmisele, ma ei ole võimeline seda nö lavaemotsiooniga tegema. No ei ole ja kõik. Ilmselt olen täiesti võimetu laulja. See-eest hetkel, kui need tehnilised asjad on enam-vähem kindlad ja poolautomaatsed, pind on jalge all kindel, siis võin emotsiooni anda nii mis väriseb, selles ei ole mingi probleem. Aga ei, ta lihtsalt ei saa lasta inimesel keskenduda või siis olla rahul mõne asjaga…
Raske on nendes tundides olla. Kuigi olen sealt palju õppinud, on see käinud väga mu närvide arvelt. Ja selles mõttes ei taha enam jätkata. Tahaks veidi närve puhata vahepeal.
Eile saime “Don Giovanniga” ühele poole…
Enne eilset etendust otsustasin, et nüüd tahan mina ka nautida laval toimuvat, et mängiks ja lõbutseks natuke Mõistlikkuse piires muidugi, aga asjal oli kohe teine minek man. Ja seda tuldi ohtralt ütlema ka, orkestristki teatati, et unusta või mängimine ära – nii huvitav oli vaadata, mis toimub Laulmine… oleks võinud paremini minna.. aga seda vist saab alati öelda. Tegelikult on vist kõige olulisem see, kas andsin sel hetkel oma parima või ei, kas pingutasin – siin võin küll südamerahus öelda, et andsin mõlemal etendusel oma parima ja hetkel see oligi parim. Leian, et võin rahus ennast tunnustada – ma ei ole kunagi midagi nii keerulist laulnud, nagu terve Donna Elvira partii, see oli mul üldse esimene täispikk solistiroll ooperis (v.a. 3 Daam “Võluflöödis” eelmisel aastal, aga see oli imetilluke osa), tehniliselt minu jaoks ikka tõsine pähkel, rääkimata sellest, et alles väga hiljuti hakati mind kui sopranit õpetama… kuid see on ikka puhas soprani roll, soprani tessituur… Nii et tegelikult seda rolli tehes, õppides ja ette kandes ületasin ennast ja oma võimeid päris tugevalt. Ja selle üle on mul hea meel.
Kuulajatelt sain väga palju häid sõnu, mul oli isegi raske vastu võtta nii palju head Kuid süda läks väga soojaks, kui üks inimene, kelle intelligentsust, musikaalsust, head maitset kõrgelt hindan, ütles mulle, et peaksin juba teatris töötama, et olen selleks valmis…. vaat see võttis hinge kinni Sest lihtsalt häid sõnu öeldakse ju etendusejärgses emotsioonidetulvas küll ja küll, eriti tudengitele, lihtsalt julgustamiseks ja ninnunännutamiseks … Minu õpetaja samas sellega ei tegele, esimese etenduse vaheajal, kui istusin üsna löödult lava taga (sest ei olnud oma laulmisega rahul), tuli ta minu juurde ja hakkas väga energiliselt jutustama sellest, kuidas ta äsja oli käinud dirigendi juures ja talle öelnud, mis see kõik valesti oli teinud… Ühesõnaga talle tundus, et mu esimeses aarias oli mingi probleem tempoga ja et süüdi oli dirigent. Mina vaatasin teda suu lahti, sest ise ei saanud küll aru, et jama oleks olnud… Tema vahutas mõnda aega, kuidas ta ikka dirigendi paika pani, mulle ei öelnud ühtegi head ega toetavat sõna, ja siis lahkus täispurjes… mind täiesti segaduses maha jättes. Teises vaatuses vaatasin piinlikkustundega lavalt, kuidas dirigent – õppejõud – ülipüüdlikult mind jälgis.. ja sain aru, et paikapanemine oli ikka väga korralik olnud… Ja minul sellest kohutavalt paha ja piinlik… Sest minu jaoks probleemi ei olnud, kui oleks olnud dirigendi jaoks, siis ütleks ta seda mulle… ja lõpuks võis dirigent vabalt arvata, et käisin oma õpetaja juures kaebamas – pahapaha dirigent, mis ta mu esimeses aarias tegi… Muide, seda ta ka arvas, nagu tuli järgmisel päeval välja – ta tuli õnneks minuga ise rääkima ja siis tuligi välja, et tegu oli täieliku arusaamatusega – nii minu kui tema jaoks oli tempoga kõik korras, üldse oli kõik korras, ainult mu õpetaja leidis, et on jama ja läks aga julgelt dirigenti sõimama… :S Õnneks suhtub see dirigent minusse väga hästi ja saime asjad selgeks räägitud, leidsime, et mu pedagoog oli närvis lihtsalt. Pean tunnustusega märkima, et mind aitas dirigent etendusel kõvasti, eriti kolmandas aarias, millega kõvasti võitlesin – ta tegi kõik, et mul hea oleks, toetas mind. Selle eest lähen teda kindlasti tänama.
Ja kogu selle protsessi käigus leidsin, et see on tõesti töö, mida ma teha tahan. Mulle meeldib laval olla, mulle meeldib laulda – selles kõiges on kirge, ilu, energiat… jah, see on minu jaoks eriline töö..
Eks väikseid naljakaid asju juhtub laval ja lava taga ikka ka, neid, millest publik midagi ei tea. Näiteks pidin põlevate küünaldega lavale minema, kuid minek oli pikk – teisest kohast, mitte otse lavale, vaid läbi saali lava ette ja sealt lavale, enne veel pikalt koridoris – ja neljast küünlast kaks kustusid lihtsalt ära.. Jõuan oma kostüümi – rikkalikult lohiseva kleidi, suure laia mantli, maskiga oma lähtepunkti, saali, ja vaatan – kaks küünalt ainult põlevad… Üsna tobe ju läbi saali minema hakata nõnda. Veidi oli veel aega meie numbrini, ja nii küsisin mehelt, kes seisis etendust vaadates sealsamas saali vahekäigu alguses, kust pidin oma teekonda alustama, et kas tal on tikke. Tal küll ei olnud, kuid ta oli väga arusaaja ja abivalmis inimene ning tormas kikivarvul koridori (etendus ju käis samal ajal) ja leidis mingi paberitüki, millega sai kaks teist küünalt ka süüdata. Itsitasime natuke vastastikku vaikselt ja siis oligi aeg minna.
Üllatusena tabas mind ka Don Giovanni, kes viimases stseenis, kus ta lihtsalt pidi mind lauale pikali tõukama ja natuke ahistada üritama, otsustas mu seni pika kleidi all varjatud jala publikule avalikustada… ikka niipikalt üle põlve Vähemalt ühele meesterahvale saalis jättis see nii tugeva mulje, et ta tuli seda mulle korduvalt ütlema – aga vaat see jalg… vaat see oli viimase peal Nii et kes mida vaatab
Ja veel – mul ei ole seni nende inimestega, kellega sai nüüd koos ooperdatud, erilist koostöö-kogemust. Praegune kogemus osutus väga meeldivaks üllatuseks – inimesed olid väga abivalmid, ise pakkusid abi, kui nägid, et ma midagi paaniliselt otsin… tuldi toetama kui väga masendunud olin… jne, jne… isegi need inimesed, keda peaaegu ei tunnegi – esimene kursus, jne. Olin tõesti üllatunud ja tänulik.
Nii et olen tänulik kõige eest.
Eile oli etendus, homme jälle. Ühest päevast on ikka vähe, et hääl välja jõuaks puhata- ei kujuta praegu küll ette, kuidas homme lauldud saan, häälega on suht kehv seis. Peaproov oli ka vaid päev enne etendust.
Aga eks ma ikka laulan homme… iseasi, kas ikka peab hääli niimoodi kurnama. Minu jaoks ikka päris raske… kaks kuud tagasi olin veel metsosopran, nüüd laulan Donna Elvirat, ei ole sugugi lihtne. Nii et palun veel veidi pöidlaid – homseks, et ikka vastu peaks. Tänan
.. on “Don Giovanni” etendused lausa ukse ees – homme esietendus ja pühapäeval viimane, neli päeva siis. Mulle langes osaks suur õnn ja rõõm laulda kaks etendust, nii et võib küll mulle reedel ja pühapäeval pöialt hoida
Täna oli peaproov, õigemini kolm peaproovi. Tegelikult oleks pidanud neli olema, sest on neli koosseisu, kuid lihtsalt ajast jäi väheks, niigi lõpetasime veerand kümne paiku. Ainult üks õnnetu Zerlina jäi oma peaproovist ilma, teised said kõik oma pea proovitud.. temast on muidugi suht kahju, sest talgi on see lõpuetenduseks… aga mis teha.. kõik ei klapi alati ideaalselt.
Aga muu… pole viga Ise olen tegelikult õnnelik, sest sain nüüd teada, et suudan küll terve etenduse järjest ära laulda, polegi väga hull. Me ju täna alles esimest korda tegime etenduse algusest lõpuni… ja väga hiljuti selgus, et saan ka selle kolmanda Donna Elvira aariaga siiski hakkama, kuigi raske on ja maadlen kõvasti, aga saan hakkama. Kui on teadmine mõnest õnnestunud korrast, siis see annab kõvasti julgust juurde. Ja muudega saan ka hakkama.
Kostüümid on väga ilusad, spetsiaalselt meile ja selleks lavastuseks tehtud. Noor kostüümikunstnik teeb ka selle lavastusega oma lõputööd. Minu kostüüm on spetsiaalselt minu järgi õmmeldud, ma isegi ei pea jagama kellegagi. Muidu on kõik hästi, ainult lavastajale kangesti meeldib meile lisaträni laduda – I vaatuse finaalis tuleb lisaks niigi rikkalikule kleidikuhilale oskuslikult manööverdada ka maski, suure-laia mantli ja küünlajalaga. Viimasest saab suht ruttu loobuda, kuid selle mantliga näen kurja vaeva, sest lippamist on palju – inimeste seas, rüsinas ning kogu aeg jääb kas kleit või mantel jalgu. Aga muidu on kostüümid ilusad
Enamus soliste ei laula tempos, kohe väga julmalt jäädakse maha… nii et ühest küljest muudkui kirutakse dirigenti, teisalt ei vaadata teda üldse ja tulemuseks on kaos. Milleks kiruda dirigenti, kui ise teda ei jälgi? Omalt poolt dirigenti ei kiruks, saan tast ise aru küll ja jälgin ka, ainult see mulle eriti ei meeldi, et ta muudab väga palju temposid – iial ei või kindel olla, millise tempoga seekord laulda tuleb. Ja erinevused võivad vägagi suured olla… aga muidu saab temaga laulda küll.
Suurimad puudujäägid on mu jaoks lavastuslikus pooles… no igav on. Kogu aeg üks ja sama, samad lahendused, samad võtted. Ja mäng käib väga ühte väravasse… rohkem seksi.. igav hakkab varsti, kaua seda mudimist ikka vaadata. Ilmselt peab see varjama seda, et lavastus paneb päris kõvasti libretost mööda. Sel lavastajal on ikka suht suva, mis tekstis tegelikult on… kahjuks. Mis sest, et näiteks sõnades väljendatakse viha ja libreto kohaselt on tegu kõva tüliga, aga sellest saab ikka meelelise armastusdueti teha. Mnjah.
Igal juhul sain täna peaprooviga hakkama, sain komplimente, isegi omaenda õpetajalt – mida juhtub tõesti harva.. nii et olen rahul. Ja ootan etendusi
Proove orkestriga saame väga vähe, lavastuslik osa mätsitakse ülikiirelt kokku, muusikalistest proovidest on pea pooled ebaõnnestunud, sest alati on keegi osalistest puudu. Täna veel veerisid nii mõnedki retsitatiive tähttähe-haaval kokku. Peaks ju juba peast oskama… Kurb on see, et mitteoskajate tõttu aeglustub kogu proovi tempo – lihtsalt passime seal, kuni nad oma osa selgeks õpivad. 
Igal juhul, nii nagu mulle dirigent täna ütles – kaks nädalat veel ja siis ongi lavastused… ja ongi möödas. Neli lavastust. Olenevalt siis rollist, kui palju igaüks etendusi teha saab. Donna Elvirasid on kolm, ilmselt ma saan ühe lavastuse. Zerlinasid on neli – igale üks. See-eest Leporello on vaid üks rollile ning ta teeb neli etendust järgemooda igal õhtul. Nii et ühest äärmusest teise. Leian, et ka see on siiski äärmus, kui saab teha vaid ühe etenduse. Valmistad terve õppeaasta üht ooperit ette, lõpuks saad ühe etenduse… Ning siis võib juba sellest mõttest närvi minna, et on vaid üks etendus… Mul on niigi kehv esinemisnärv, nüüd siis tuleb see eriti proovile panna. Ei saaks öelda, et ma väga vaimustunud olen…
Aga mis seal ikka, tuleb see viimane tuleproov läbida. Lavastusproovid hommikul ja õhtul, orkestriproovid, lisaks erialatunnid, sest samal ajal valmistan ette ka diplomikontserti – tunniajane kava vähemalt. Ja samal ajal kirjutan 60-lehelist magistritööd. Inglise keeles…
Ausalt öeldes kõlab see kõik utoopiliselt. Dokumentaalne ulmekas Võib-olla on see mingi varjatud live-show?
Kui ma selle kõigega hakkama saan, siis teen küll endale välja
Aaria “Es ist vollbracht”. Esitajad samad, mis järgmiselgi aarial.
Aaria “Von den Stricken” Bachi Johannese passioonist. Dirigeerib Nikolaus Harnoncourt. Laulab Christian Immler, Tölzer Knabenchor´i solist.
Eile käisin siingi Johannese passiooni kuulamas. Noored tegijad – tudengid laulsid ja mängisid. Orkester oli väga hea, parim kogu seltskonnast. Koor oli väga tubli, küll väikeste häältega, kuid lauldi innukalt ja sisuliselt, ka oli kooripartii korralikult läbitöötatud, šrihhide, karakterite ja muu poolest… ainult häält oli veidi vähe…. See ongi ju põhiliselt kooriteos, koor laulab kogu aeg… ja veel kui keerulised partiid… Aga nad olid tublid.
Evangelist tundus oma intonatsiooniliste ebatäpsustega pisut vastuvõetamatu seni, kuni hakkasid laulma teised solistid. Siis sain aru, et tegelikult on evangelist päris hea Sest peale nende väikeste (kuigi pidevate) ebatäpsuste ei olnudki midagi hullu, ka tema laulis väga sisuliselt. Naised said enam-vähem hakkama, ka bassid… kuid tenorist oli väga kahju. Ta pani korralikult puusse, just vokaalses mõttes. Seejuures on tal väga ilus hääl, ta on musikaalne, töökas… kõik on olemas, ainult et ta on I kursuse tudeng ning laulda niivõrd raskeid aariaid, nagu Johannese passiooni tenoriaariad… andke andeks…. milleks…. Need on proffidelegi rasked. Eile jälgisin kontserdil lauldavat ka noodist ja lihtsalt ei uskunud oma silmi ja kõrvu.. Hirmus kahju oli poisist, ta püüdis kogu hingest, laulis muide kõik peast – need on pikad ja keerulised aariad, ning oli tunda, et ta teab väga hästi, millest laulab…. aga vokaalselt oli see katastroof, täis “kukkesid” ja kaost. See on täiega kivi õppejõu kapsaaeda… Milleks anda noorele inimesele niivõrd raske reps kontserdil esitamiseks, kui on täiesti selge, et ta ei saa sellega praegu hakkama? Võib-olla viie aasta pärast ja see on ka hästi.. aga mitte praegu. See on kahjutekitamine nii häälele kui psüühikale. Aga õpetajal oli ju kangesti vaja ennast presenteerida… Ohjah. Mulle tuli meelde, kuidas ma ise laulsin kaks aastat tagasi Verdi Reekviemis solisti – sama situatsioon, no ei olnud ma ega ole praegugi sellise repsi laulja – lihtsalt häälematerjal ei ole Verdi jaoks, ning igas mõttes oli see mulle väga vara, olin just laulmistehnikat täielikult muutmas, jne. Samas pean ütlema, et muusika ise mulle tohutult meeldis ja mulle väga meeldis laulda seda teost… ka mulle andis selle esinemise mu oma õpetaja. Aga oli selge, et oli kohti, millest ma ei suutnud vokaalselt üle olla, ka kontserdil.
Selge see, et ka igal professionaalsel artistil ei õnnestu kõik alati täielikult, eriti kuna “õnnestumine” üldse on tihti vägagi subjektiivse tähendusega sõna. Aga – kuskil jookseb ju mingi piir, kas pole? Et üht esitust naudime ja teist mitte… Üldjoontes peaks laulja ikkagi vokaalselt teosest “üle olema”, mitte kuidagimoodi hakkama saama… siis jääb nö vaba ruumi ka sisulise vormimise jaoks, muidu läheb kogu võhm tehnilise higistamise peale – ja sellist esitust on raske nautida. Nii et ikkagi on moraaliks – ei tasu laulda (vähemalt avalikul kontserdil mitte) tehniliselt ja sisuliselt liiga rasket repertuaari. Kes aga aitaks noorel lauljal mõista, kas ta on mõne teose jaoks valmis või ei, kui õpetaja kriitikameel on puudulik?
Jälle sama teema juures – kui asendamatult vajalik on hea lauluõpetaja. Uuuu…. kus te olete, head lauluõpetajad?
Ehk siis just selliseid hääleliike on mulle kolme Poolas õppimise aasta jooksul pakutud, mu enda õpetaja poolt… Alguses pidas ta mind dramaatiliseks metsoks, siis lüüriliseks, siis jõudis soprani juurde välja. Nüüd olen jälle metsoks “taandarenenud”. Oktoobri esimeses tunnis, kui laulsin talle Donna Elvirat, leidis ta, et olen suurepärane sopran, aga juba järgmises tunnis olin metso mis metso. Lihtsalt tema arvamused muutuvad niivõrd kiiresti ja kergelt… Aga mida mina pean tegema? Ning jääb siiski minu jaoks väga suureks küsimärgiks, kuidas saab ikkagi üsna lühikese aja jooksul ühele ja samale inimesele ühe ja sama inimese poolt nii palju erinevaid hääleliike määrata… üks ja sama hääl ka. Kusjuures viimane argument, miks ma ikka metso olen, oli see, et ta ei leidnud mitte ühtegi sopranit samasuguse tämbriga oma plaadikogust… Hästi veenev põhjendus loomulikult.
Jah, muidugi, ka pedagoogid õpivad, aga see kõik käib ju õpilase hääle arvelt. Kui õpetaja hakkab nö katsetama õpilasega, siis võib see ka viltu minna. Näiteks ei anna väga häid tulemusi, kui lüürilist häält üritatakse dramaatiliseks vormida… Tüüpiline näide on ka see, et õpetaja orienteerub hästi ainult omaenda hääleliigi piires, kõik, mis jääb sellest väljapoole, on arusaamatu. Mnjah. Keeruline asi see lauluõpetamine. Tõeliselt hea lauluõpetaja otsingud jätkuvad…
Valmistame muusikaakadeemias ette Mozarti “DOn Giovannit”, ooperit, mis minu pisikese karuaru arvates vajaks põhjalikku ja korralikku prooviperioodi. Esiteks Mozarti laulmine juba iseesenesest on päris paras vägitükk, teiseks kõik need ansamblid ja retsitatiivid, aariatest rääkimata, kolmandaks lavastusproovid… et see tõeliselt keerukas ooper hästi saaks tehtud, peaks ka hästi töötama… eriti kui on tegu tudengite, mitte proffidega.
Tundub, et proffidel on siiski teine arvamus. Vähemalt neil õppejõududel küll, kes ooperiga konkreetselt seotud on. Õppeaasta algas oktoobris ning praeguse seisuga on lavastusproovid jõudnud I vaatuse kvartetini (k.a.) – pool I vaatusest ja terve II vaatus on veel tegemata, kusjuures tehtu on ka selline läbiratsutatud… Lavastaja ei tea ausalt öeldes ei muusikat, teksti, sisu ning mõtleb kohapeal välja, mida võiks selle stseeniga teha…Ei ole eriti professionaalne suhtumine.
Retsitatiive, mida on selles ooperis kuhjaga ja mille laulmine on omaette kunst, ei ole me praktiliselt teinudki. Sel kolmapäeval oli esimene proov, mis seisnes selles, et lihtsalt laulsime läbi I vaatuse retsitatiivid, dirigent ei teinud ühtegi märkust ning lõpuks pidas meile loengu, kuidas retsitatiivid peavad ikka olema kiired ja sujuvad… kui ma ka kodus õpin oma osa täiesti selgeks, ei piisa sellest siiski, seda tulebki koos õppida ja harjutada… selleks ju ongi õppejõud, et meiega töötada või ei? Või selleks, et teha meile etteheiteid nende tegemata töö pärast?
Muusikalisi proove on olnud siiski rohkem kui lavastusproove, kuid ka need on olnud põhiliselt läbilaulmised, sest osalisi igal rollil on nii palju, et ei olegi võimalik tööd eriti teha- hea, kui üldse terve proovi jooksul saad midagi korra läbi laulda… Aga kas ei peaks detailidega töötama… jne…? Või saan ma millestki valesti aru?
Väike nüanss veel – etendused on umbes pooleteise kuu pärast, 22.-26. aprill. Minu jaoks meenutab kogu see protsess pigem kaost, õppimiseks on seda küll väga raske nimetada. Aga miks peame nii rasket ooperit sellisel moel läbi ratsutama, paari paanilise kuuga midagi valmis vorpima, selle asemel, et ooper tõesti kvaliteetselt esitada..
Tüüpiline näide – neljapäeval ootasime terve tudengite seltskonnaga pool tundi mõnda õppejõudu, kes meiega ettenähtud tunniajal töötaks… Ei olnud dirigenti, lavastajat, keeleõpetajat ega kontsertmeistrit… keegi ei teadnud midagi… lõpuks siiski üks õppejõud ilmus ja tegime veidi tööd.
See kõik on nii uskumatult kaootiline – just kooli enda ja õppejõudude poolt, ometi on õpetajatel alati julgus ja õigus tudengite kallal sõna võtta, kui ei ole midagi piisavalt hästi tehtud. Ometi, nagu eelnevalt ütlesin, õiendatakse väga tihti selle kallal, mida õppejõud ei ole ise teinud. Hetkel on siin grupp rahulolematuid tudengeid, ükskõiksed või lihtsalt hoolimatud õppejõud ja Mozarti “Don Giovanni”. Kes jääb kaotajaks? Kes lõpuks laval laulab – päris mitmed tudengid teevad selle lavastusega oma diplomietendust… Rääkimata sellest suurepärasest muusikast….
Noor laulja satub õpingute jooksul päris tihti kummalisse olukorda, kus talle antakse sama teose kohta üsna erinevaid nõuandeid, isegi vastuolulisi. Praegu valmistame siin ette Mozarti “Don Giovannit” ning ühel hetkel taipasin, et pean igas tunnis sama muusikat isemoodi esitama, sest saan tunni läbiviijatelt eri soovitusi. Eriala õpetaja, dirigent, ooperistuudio klaverisaatja, isiklik klaverisaatja, lavastaja… varsti lisandub ka klavessiinimängija…. ja nende kõikidega on eraldi tunnid ja igas tunnis tuleb erinevaid soovitusi, mis tihti ei täienda üksteist, vaid räägivad üksteisele vastu. Ning igaks tunniks tuleb sama teost erinevalt esitada. Kus siis aga tõde on? Laval lõpuks pean ju mingi terviku esitama, aga millise terviku? Seal kus üks ütleb, legato, ütleb teine non legato, seal kus üks soovitab pianot, seal soovib teine vastupidist… No üks asi on erinevad dünaamilised nüansid, igal ongi oma natuke erinev interpretatsioon, aga kui asi puudutab laulmismoodust, siis läheb ikka raskeks, kui tulevad vastuolulised soovid. Tegelikult… ka interpretatsioon ei saa lõpmatuseni varieeruv olla… kui on ikka kirjas Allegro helilooja enda poolt, siis ilmselgelt ei ole tegu Andante´ga, jne.
Ning miks peab tudeng kogu aeg tegema seda, mida õppejõud käsib? Kui õpilasel just ei ole mingit ettekujutust, loomingulisust, jah, siis tuleb teda suunata, aga mida edasi, seda rohkem peab õpetama tudengit, et ta oskaks ise luua, ise interpreteerida… Professionaalne solist on interpreet, kes suudab teost avada – sisuliselt ja sellest lähtuvalt interpreteerida. Aga kui õppejõud surub kogu aeg peale oma interpretatsiooni, siis ei õpitagi oma peaga mõtlema. Tudeng matkib mehaaniliselt õppejõu musitseerimist, kuid interpreediks nõnda ei kasva. Kallid õpetajad, õpetage tudengitele iseseisvat mõtlemist, analüüsi- ja sünteesioskust… see on minu arust kõige olulisem asi üldse… Miks peaksin näiteks matkima oma õppejõudu, kui mõne teose interpretatsioon tema esituses ei tundu mulle kohe üldse õige? Näiteks mõni naisõpetaja armastab kangesti kõiki teoseid läbi erootikaprisma vaadata… kõik on erootiline, küll Olga aaria, Siebel, donna Elvira… kõik põhineb ainult erootikal, “rohkem seksi”, nagu ütleb me lavastaja Ime, et ma ei pidanud Bachi erootiliselt laulma… Ei hakka kirjeldama, mis Carmeni aariaid õppides tunnis toimus…. blogileht ilmselt punastaks sügavalt
Nii et lõppkokkuvõttes tuleb minna kuldset keskteed – iga pedagoogi rõõmustada tema soovituste täitmisega, aga ise salaja teada täpselt oma isiklikku interpretatsiooni Sest ükskord tuleb ikka ise laulma hakata.
 | donnaelwira on Kolme aastaga dramaatilisest m… |
 | Andaluusia Gelita on Kahe etenduse vahel |
| donnaelwira on Lõpuks ometi.. |
 | tulilind on Lõpuks ometi.. |
| Andaluusia Gelita on Lõpuks ometi.. |
