Ettelaulmistest

Toon näite ettelaulmistest, mille abil lauljad peaksid enamasti tööd saama. Lepid mõne teatri, kontserdiorganisatsiooni või muu “ninaga” kokku, lähed kohale, laulad aaria, kui hästi läheb, siis kaks. Ja hiljem võetakse ühendust või ei võeta. Ettelaulmine peaks näitama laulja tegelikku suutlikkust ning selle alusel peaks otsustama “nina” erapooletult, kas see laulja on võimekas ja sobiv talle või ei. Ning kui ta on võimekas, siis tuleks ta näiteks tööle võtta.

Nii. See on teoreetiline osa. Praktiline osa on midagi muud. Esiteks on ettelaulmistele pääsemine juba paras kunst. Info  liigub avalikult harva või mitte kunagi. Kui on tutvusi, siis saad infot, kui ei ole tutvusi, ei saa. Või siis kui jõuadki ettelaulmisele, siis võib juhtuda, et on juba kuluaarides ära otsustatud, kes saab selle rolli, ettelaulmine on lihtsalt nö moe pärast. Võin näiteks tuua ühe konkreetse juhtumi. Ühes ooperiteatris tehakse ettelaulmisi Mozarti “Don Giovannile”. Kuna vahetus teatri direktor, siis vahetuvad ka lemmikud, jne. Neil, kes ei ole seni löögile pääsenud, on nüüd võimalus. Sealhulgas üks mu tuttav laulja, kes senise juhtkonnaga oli konfliktis (kuigi ta on suurepärane, omal maal üks tuntumaid lauljaid) ja seetõttu koduteatris tööd ei saanud, on nüüd saanud ilma ettelaulmiseta Donna Elvira rolli. Sealjuures on teine koosseis igaks juhuks – kui esimesega midagi juhtub, mitte võrdsetel alustel. Ja mu tuttavale lauljale öeldi, et ükski ettelaulmisele tulnud Zerlina ei sobinud ning ta võib nüüd oma ettepanekud teha, kellega ta soovib koostööd laval teha. Ning eelistatakse tuntuid-teatuid lauljaid, mitte noori ja lavakarjääri alustajaid. Nii et sellega oli asi paigas ülejäänud Donna Elvira rolli kandidaatide jaoks – kuigi neile muidugi seda infot ei jaotatud – ühele oli roll ära antud, üks võib veel saada võimaluse olla varupingimees/naine, ja teistele – laulge ette, kui soovite, me kuulame huviga…

Tundub, et samasugune olukord on igal pool. Kõige olulisemad on tutvused. Alles seejärel professionaalsed oskused. Võid olla suurepärane laulja, kuid kui ei ole tutvusi, siis võidki jääda tööta. Ning kuidas alustada noorel lauljal, kel ei ole lavakogemust, kuid kõikjal soovitakse tööle võtta vaid kogemustega lauljaid? Kooli pakutav lavapraktika on väga väike, ka ei arvestata seda teatrites. Ainsa võimalusena hetkel tundub minna õppima kuskile ooperistuudiosse, mis on spetsialiseerunud praktiliste oskuste õpetamisele, kus tuuakse ka oopereid lavale. Eestis sellist ooperistuudiot ei ole. Välismaale õppima minekuks peaks rahakott puuga seljas olema. Nii et jälle üks kinnine ring. Kahjuks.

Millal tuleb Eestisse ooperistuudio või väike ooperiteater, kus noortel lauljatel on võimalik õppida lavalolemist, saada praktikat, õppida erinevaid ooperirolle ning neid ka tõepoolest esitada – ehtsal laval, lavastusena, grimmi, kostüümi, dekoratsioonidega? Millal saab noor laulja katsetada orkestriga laulmist? Lõpetad kooli ära ja ei ole kordagi orkestriga laulnud, ei teagi, kas hääl üldse kõlab sellest üle või ei… see on sama hea, kui arstiks õppinu lõpetab kooli ainult teoreetiliste teadmistega, õppinud ja katsetanud kõike nukkpatsientidel. Praktikat on vaja. Kust seda saada? Ja kuidas õppida looma tutvusi…. kõik teoreetilised teadmised kaotavad lõpuks tähenduse, kui praktilist väljendusvõimalust – esinemisi, tööd –  ei ole.

Sildid: ettelaulmine, laulja töö, ooper