Noor laulja satub õpingute jooksul päris tihti kummalisse olukorda, kus talle antakse sama teose kohta üsna erinevaid nõuandeid, isegi vastuolulisi. Praegu valmistame siin ette Mozarti “Don Giovannit” ning ühel hetkel taipasin, et pean igas tunnis sama muusikat isemoodi esitama, sest saan tunni läbiviijatelt eri soovitusi. Eriala õpetaja, dirigent, ooperistuudio klaverisaatja, isiklik klaverisaatja, lavastaja… varsti lisandub ka klavessiinimängija…. ja nende kõikidega on eraldi tunnid ja igas tunnis tuleb erinevaid soovitusi, mis tihti ei täienda üksteist, vaid räägivad üksteisele vastu. Ning igaks tunniks tuleb sama teost erinevalt esitada. Kus siis aga tõde on? Laval lõpuks pean ju mingi terviku esitama, aga millise terviku? Seal kus üks ütleb, legato, ütleb teine non legato, seal kus üks soovitab pianot, seal soovib teine vastupidist… No üks asi on erinevad dünaamilised nüansid, igal ongi oma natuke erinev interpretatsioon, aga kui asi puudutab laulmismoodust, siis läheb ikka raskeks, kui tulevad vastuolulised soovid. Tegelikult… ka interpretatsioon ei saa lõpmatuseni varieeruv olla… kui on ikka kirjas Allegro helilooja enda poolt, siis ilmselgelt ei ole tegu Andante´ga, jne.
Ning miks peab tudeng kogu aeg tegema seda, mida õppejõud käsib? Kui õpilasel just ei ole mingit ettekujutust, loomingulisust, jah, siis tuleb teda suunata, aga mida edasi, seda rohkem peab õpetama tudengit, et ta oskaks ise luua, ise interpreteerida… Professionaalne solist on interpreet, kes suudab teost avada – sisuliselt ja sellest lähtuvalt interpreteerida. Aga kui õppejõud surub kogu aeg peale oma interpretatsiooni, siis ei õpitagi oma peaga mõtlema. Tudeng matkib mehaaniliselt õppejõu musitseerimist, kuid interpreediks nõnda ei kasva. Kallid õpetajad, õpetage tudengitele iseseisvat mõtlemist, analüüsi- ja sünteesioskust… see on minu arust kõige olulisem asi üldse… Miks peaksin näiteks matkima oma õppejõudu, kui mõne teose interpretatsioon tema esituses ei tundu mulle kohe üldse õige? Näiteks mõni naisõpetaja armastab kangesti kõiki teoseid läbi erootikaprisma vaadata… kõik on erootiline, küll Olga aaria, Siebel, donna Elvira… kõik põhineb ainult erootikal, “rohkem seksi”, nagu ütleb me lavastaja 
Ime, et ma ei pidanud Bachi erootiliselt laulma… Ei hakka kirjeldama, mis Carmeni aariaid õppides tunnis toimus…. blogileht ilmselt punastaks sügavalt 
Nii et lõppkokkuvõttes tuleb minna kuldset keskteed – iga pedagoogi rõõmustada tema soovituste täitmisega, aga ise salaja teada täpselt oma isiklikku interpretatsiooni Sest ükskord tuleb ikka ise laulma hakata.
Sildid: Laulmine
märts 7, 2008 kell 11:01 p.l.
No aga ainuke võimalus ongi neid mitte kuulata! Ja otsustada ise. Sest kui lõpuks etendusel kahtlema hakkad, ja midagi puusse läheb, siis on ikka laulja see, kes vastutab. Soovitused on soovitused ja neid võib vajadusel eirata ja kohati lausa peab. Viimases seadeproovis läksid dirigent, kontsertmeister ja lavastaja minu partiis oleva ühe õnnetu apogiatura tõlgendamise pärast peaaegu käsipidi kokku – igaüks teadis paremini, kuidas seda teha. no tere hommikust.ükskõik kuidas ma seda teen, ikka ütleb keegi, et olen loll. ja seda nagunii. alati. öelge siis jah aga, terviseks, teen parem nagu endale meeldib!:)
märts 8, 2008 kell 11:19 p.l.
Jah, see on küll õige, et lõpuks on igal juhul laulja süüdi. Ja muidugi teengi lõpuks nii, nagu endale õige tundub, ainult vahel on ikka väga imelik, kui antakse täiesti vastukäivaid nõuandeid professionaalide poolt…