Valmistame muusikaakadeemias ette Mozarti “DOn Giovannit”, ooperit, mis minu pisikese karuaru arvates vajaks põhjalikku ja korralikku prooviperioodi. Esiteks Mozarti laulmine juba iseesenesest on päris paras vägitükk, teiseks kõik need ansamblid ja retsitatiivid, aariatest rääkimata, kolmandaks lavastusproovid… et see tõeliselt keerukas ooper hästi saaks tehtud, peaks ka hästi töötama… eriti kui on tegu tudengite, mitte proffidega.
Tundub, et proffidel on siiski teine arvamus. Vähemalt neil õppejõududel küll, kes ooperiga konkreetselt seotud on. Õppeaasta algas oktoobris ning praeguse seisuga on lavastusproovid jõudnud I vaatuse kvartetini (k.a.) – pool I vaatusest ja terve II vaatus on veel tegemata, kusjuures tehtu on ka selline läbiratsutatud… Lavastaja ei tea ausalt öeldes ei muusikat, teksti, sisu ning mõtleb kohapeal välja, mida võiks selle stseeniga teha…Ei ole eriti professionaalne suhtumine.
Retsitatiive, mida on selles ooperis kuhjaga ja mille laulmine on omaette kunst, ei ole me praktiliselt teinudki. Sel kolmapäeval oli esimene proov, mis seisnes selles, et lihtsalt laulsime läbi I vaatuse retsitatiivid, dirigent ei teinud ühtegi märkust ning lõpuks pidas meile loengu, kuidas retsitatiivid peavad ikka olema kiired ja sujuvad… kui ma ka kodus õpin oma osa täiesti selgeks, ei piisa sellest siiski, seda tulebki koos õppida ja harjutada… selleks ju ongi õppejõud, et meiega töötada või ei? Või selleks, et teha meile etteheiteid nende tegemata töö pärast?
Muusikalisi proove on olnud siiski rohkem kui lavastusproove, kuid ka need on olnud põhiliselt läbilaulmised, sest osalisi igal rollil on nii palju, et ei olegi võimalik tööd eriti teha- hea, kui üldse terve proovi jooksul saad midagi korra läbi laulda… Aga kas ei peaks detailidega töötama… jne…? Või saan ma millestki valesti aru?
Väike nüanss veel – etendused on umbes pooleteise kuu pärast, 22.-26. aprill. Minu jaoks meenutab kogu see protsess pigem kaost, õppimiseks on seda küll väga raske nimetada. Aga miks peame nii rasket ooperit sellisel moel läbi ratsutama, paari paanilise kuuga midagi valmis vorpima, selle asemel, et ooper tõesti kvaliteetselt esitada..
Tüüpiline näide – neljapäeval ootasime terve tudengite seltskonnaga pool tundi mõnda õppejõudu, kes meiega ettenähtud tunniajal töötaks… Ei olnud dirigenti, lavastajat, keeleõpetajat ega kontsertmeistrit… keegi ei teadnud midagi… lõpuks siiski üks õppejõud ilmus ja tegime veidi tööd.
See kõik on nii uskumatult kaootiline – just kooli enda ja õppejõudude poolt, ometi on õpetajatel alati julgus ja õigus tudengite kallal sõna võtta, kui ei ole midagi piisavalt hästi tehtud. Ometi, nagu eelnevalt ütlesin, õiendatakse väga tihti selle kallal, mida õppejõud ei ole ise teinud. Hetkel on siin grupp rahulolematuid tudengeid, ükskõiksed või lihtsalt hoolimatud õppejõud ja Mozarti “Don Giovanni”. Kes jääb kaotajaks? Kes lõpuks laval laulab – päris mitmed tudengid teevad selle lavastusega oma diplomietendust… Rääkimata sellest suurepärasest muusikast….
Sildid: lauljaharidus, Laulmine, Mozart, ooper
