Aaria “Es ist vollbracht”. Esitajad samad, mis järgmiselgi aarial.
Aaria “Von den Stricken” Bachi Johannese passioonist. Dirigeerib Nikolaus Harnoncourt. Laulab Christian Immler, Tölzer Knabenchor´i solist.
Eile käisin siingi Johannese passiooni kuulamas. Noored tegijad – tudengid laulsid ja mängisid. Orkester oli väga hea, parim kogu seltskonnast. Koor oli väga tubli, küll väikeste häältega, kuid lauldi innukalt ja sisuliselt, ka oli kooripartii korralikult läbitöötatud, šrihhide, karakterite ja muu poolest… ainult häält oli veidi vähe…. See ongi ju põhiliselt kooriteos, koor laulab kogu aeg… ja veel kui keerulised partiid… Aga nad olid tublid.
Evangelist tundus oma intonatsiooniliste ebatäpsustega pisut vastuvõetamatu seni, kuni hakkasid laulma teised solistid. Siis sain aru, et tegelikult on evangelist päris hea 
Sest peale nende väikeste (kuigi pidevate) ebatäpsuste ei olnudki midagi hullu, ka tema laulis väga sisuliselt. Naised said enam-vähem hakkama, ka bassid… kuid tenorist oli väga kahju. Ta pani korralikult puusse, just vokaalses mõttes. Seejuures on tal väga ilus hääl, ta on musikaalne, töökas… kõik on olemas, ainult et ta on I kursuse tudeng ning laulda niivõrd raskeid aariaid, nagu Johannese passiooni tenoriaariad… andke andeks…. milleks…. Need on proffidelegi rasked. Eile jälgisin kontserdil lauldavat ka noodist ja lihtsalt ei uskunud oma silmi ja kõrvu.. Hirmus kahju oli poisist, ta püüdis kogu hingest, laulis muide kõik peast – need on pikad ja keerulised aariad, ning oli tunda, et ta teab väga hästi, millest laulab…. aga vokaalselt oli see katastroof, täis “kukkesid” ja kaost. See on täiega kivi õppejõu kapsaaeda… Milleks anda noorele inimesele niivõrd raske reps kontserdil esitamiseks, kui on täiesti selge, et ta ei saa sellega praegu hakkama? Võib-olla viie aasta pärast ja see on ka hästi.. aga mitte praegu. See on kahjutekitamine nii häälele kui psüühikale. Aga õpetajal oli ju kangesti vaja ennast presenteerida… Ohjah. Mulle tuli meelde, kuidas ma ise laulsin kaks aastat tagasi Verdi Reekviemis solisti – sama situatsioon, no ei olnud ma ega ole praegugi sellise repsi laulja – lihtsalt häälematerjal ei ole Verdi jaoks, ning igas mõttes oli see mulle väga vara, olin just laulmistehnikat täielikult muutmas, jne. Samas pean ütlema, et muusika ise mulle tohutult meeldis ja mulle väga meeldis laulda seda teost… ka mulle andis selle esinemise mu oma õpetaja. Aga oli selge, et oli kohti, millest ma ei suutnud vokaalselt üle olla, ka kontserdil.
Selge see, et ka igal professionaalsel artistil ei õnnestu kõik alati täielikult, eriti kuna “õnnestumine” üldse on tihti vägagi subjektiivse tähendusega sõna. Aga – kuskil jookseb ju mingi piir, kas pole? Et üht esitust naudime ja teist mitte… Üldjoontes peaks laulja ikkagi vokaalselt teosest “üle olema”, mitte kuidagimoodi hakkama saama… siis jääb nö vaba ruumi ka sisulise vormimise jaoks, muidu läheb kogu võhm tehnilise higistamise peale – ja sellist esitust on raske nautida. Nii et ikkagi on moraaliks – ei tasu laulda (vähemalt avalikul kontserdil mitte) tehniliselt ja sisuliselt liiga rasket repertuaari. Kes aga aitaks noorel lauljal mõista, kas ta on mõne teose jaoks valmis või ei, kui õpetaja kriitikameel on puudulik?
Jälle sama teema juures – kui asendamatult vajalik on hea lauluõpetaja. Uuuu…. kus te olete, head lauluõpetajad?
Sildid: Johannese passioon, Laulmine, lauluõpingud
