Kolme aastaga dramaatilisest metsost sopraniks?

Ehk siis just selliseid hääleliike on mulle kolme Poolas õppimise aasta jooksul pakutud, mu enda õpetaja poolt… Alguses pidas ta mind dramaatiliseks metsoks, siis lüüriliseks, siis jõudis soprani juurde välja. Nüüd olen jälle metsoks “taandarenenud”. Oktoobri esimeses tunnis, kui laulsin talle Donna Elvirat, leidis ta, et olen suurepärane sopran, aga juba järgmises tunnis olin metso mis metso. Lihtsalt tema arvamused muutuvad niivõrd kiiresti ja kergelt… Aga mida mina pean tegema? Ning jääb siiski minu jaoks väga suureks küsimärgiks, kuidas saab ikkagi üsna lühikese aja jooksul ühele ja samale inimesele ühe ja sama inimese poolt nii palju erinevaid hääleliike määrata… üks ja sama hääl ka. Kusjuures viimane argument, miks ma ikka metso olen, oli see, et ta ei leidnud mitte ühtegi sopranit samasuguse tämbriga oma plaadikogust…  Hästi veenev põhjendus loomulikult.

Jah, muidugi, ka pedagoogid õpivad, aga see kõik käib ju õpilase hääle arvelt. Kui õpetaja hakkab nö katsetama õpilasega, siis võib see ka viltu minna. Näiteks ei anna väga häid tulemusi, kui lüürilist häält üritatakse dramaatiliseks vormida… Tüüpiline näide on ka see, et õpetaja orienteerub hästi ainult omaenda hääleliigi piires, kõik, mis jääb sellest väljapoole, on arusaamatu.  Mnjah. Keeruline asi see lauluõpetamine. Tõeliselt hea lauluõpetaja otsingud jätkuvad…

Sildid: hääleliik, Laulmine, lauluõpetaja, lauluõpingud