- … meie viimane ja pingeliseim etapp. Homsest jälle lavastusproovid, peale kahenädalast pausi, terve “Don Giovanni” II vaatus lavastatakse viie päevaga. Kiirooper. Mitte väga maitsev, aga see-eest rohkest paanikast tingitud ohtra vürtsise närveldamiskastmega
Proove orkestriga saame väga vähe, lavastuslik osa mätsitakse ülikiirelt kokku, muusikalistest proovidest on pea pooled ebaõnnestunud, sest alati on keegi osalistest puudu. Täna veel veerisid nii mõnedki retsitatiive tähttähe-haaval kokku. Peaks ju juba peast oskama… Kurb on see, et mitteoskajate tõttu aeglustub kogu proovi tempo – lihtsalt passime seal, kuni nad oma osa selgeks õpivad. 
Igal juhul, nii nagu mulle dirigent täna ütles – kaks nädalat veel ja siis ongi lavastused… ja ongi möödas. Neli lavastust. Olenevalt siis rollist, kui palju igaüks etendusi teha saab. Donna Elvirasid on kolm, ilmselt ma saan ühe lavastuse. Zerlinasid on neli – igale üks. See-eest Leporello on vaid üks rollile ning ta teeb neli etendust järgemooda igal õhtul. Nii et ühest äärmusest teise. Leian, et ka see on siiski äärmus, kui saab teha vaid ühe etenduse. Valmistad terve õppeaasta üht ooperit ette, lõpuks saad ühe etenduse… Ning siis võib juba sellest mõttest närvi minna, et on vaid üks etendus… Mul on niigi kehv esinemisnärv, nüüd siis tuleb see eriti proovile panna. Ei saaks öelda, et ma väga vaimustunud olen…
Aga mis seal ikka, tuleb see viimane tuleproov läbida. Lavastusproovid hommikul ja õhtul, orkestriproovid, lisaks erialatunnid, sest samal ajal valmistan ette ka diplomikontserti – tunniajane kava vähemalt. Ja samal ajal kirjutan 60-lehelist magistritööd. Inglise keeles…
Ausalt öeldes kõlab see kõik utoopiliselt. 
Dokumentaalne ulmekas Võib-olla on see mingi varjatud live-show?
Kui ma selle kõigega hakkama saan, siis teen küll endale välja
Sildid: pabinaid
