Lõpuks ometi..

.. on “Don Giovanni” etendused lausa ukse ees – homme esietendus ja pühapäeval viimane, neli päeva siis. Mulle langes osaks suur õnn ja rõõm laulda kaks etendust, nii et võib küll mulle reedel ja pühapäeval pöialt hoida

Täna oli peaproov, õigemini kolm peaproovi. Tegelikult oleks pidanud neli olema, sest on neli koosseisu, kuid lihtsalt ajast jäi väheks, niigi lõpetasime veerand kümne paiku. Ainult üks õnnetu Zerlina jäi oma peaproovist ilma, teised said kõik oma pea proovitud.. temast on muidugi suht kahju, sest talgi on see lõpuetenduseks… aga mis teha.. kõik ei klapi alati ideaalselt.

Aga muu… pole viga Ise olen tegelikult õnnelik, sest sain nüüd teada, et suudan küll terve etenduse järjest ära laulda, polegi väga hull. Me ju täna alles esimest korda tegime etenduse algusest lõpuni… ja väga hiljuti selgus, et saan ka selle kolmanda Donna Elvira aariaga siiski hakkama, kuigi raske on ja maadlen kõvasti, aga saan hakkama. Kui on teadmine mõnest õnnestunud korrast, siis see annab kõvasti julgust juurde. Ja muudega saan ka hakkama.

Kostüümid on väga ilusad, spetsiaalselt meile ja selleks lavastuseks tehtud. Noor kostüümikunstnik teeb ka selle lavastusega oma lõputööd. Minu kostüüm on spetsiaalselt minu järgi õmmeldud, ma isegi ei pea jagama kellegagi. Muidu on kõik hästi, ainult lavastajale kangesti meeldib meile lisaträni laduda – I vaatuse finaalis tuleb lisaks niigi rikkalikule kleidikuhilale oskuslikult manööverdada ka maski, suure-laia mantli ja küünlajalaga. Viimasest saab suht ruttu loobuda, kuid selle mantliga näen kurja vaeva, sest lippamist on palju – inimeste seas, rüsinas ning kogu aeg jääb kas kleit või mantel jalgu. Aga muidu on kostüümid ilusad

Enamus soliste ei laula tempos, kohe väga julmalt jäädakse maha… nii et ühest küljest muudkui kirutakse dirigenti, teisalt ei vaadata teda üldse ja tulemuseks on kaos. Milleks kiruda dirigenti, kui ise teda ei jälgi? Omalt poolt dirigenti ei kiruks, saan tast ise aru küll ja jälgin ka, ainult see mulle eriti ei meeldi, et ta muudab väga palju temposid – iial ei või kindel olla, millise tempoga seekord laulda tuleb. Ja erinevused võivad vägagi suured olla… aga muidu saab temaga laulda küll.

Suurimad puudujäägid on mu jaoks lavastuslikus pooles… no igav on. Kogu aeg üks ja sama, samad lahendused, samad võtted. Ja mäng käib väga ühte väravasse… rohkem seksi.. igav hakkab varsti, kaua seda mudimist ikka vaadata. Ilmselt peab see varjama seda, et lavastus paneb päris kõvasti libretost mööda. Sel lavastajal on ikka suht suva, mis tekstis tegelikult on… kahjuks. Mis sest, et näiteks sõnades väljendatakse viha ja libreto kohaselt on tegu kõva tüliga, aga sellest saab ikka meelelise armastusdueti teha. Mnjah.

Igal juhul sain täna peaprooviga hakkama, sain komplimente, isegi omaenda õpetajalt – mida juhtub tõesti harva.. nii et olen rahul. Ja ootan etendusi

Sildid: "Don Giovanni"