Eile saime “Don Giovanniga” ühele poole…
Enne eilset etendust otsustasin, et nüüd tahan mina ka nautida laval toimuvat, et mängiks ja lõbutseks natuke 
Mõistlikkuse piires muidugi, aga asjal oli kohe teine minek man. Ja seda tuldi ohtralt ütlema ka, orkestristki teatati, et unusta või mängimine ära – nii huvitav oli vaadata, mis toimub Laulmine… oleks võinud paremini minna.. aga seda vist saab alati öelda. Tegelikult on vist kõige olulisem see, kas andsin sel hetkel oma parima või ei, kas pingutasin – siin võin küll südamerahus öelda, et andsin mõlemal etendusel oma parima ja hetkel see oligi parim. Leian, et võin rahus ennast tunnustada – ma ei ole kunagi midagi nii keerulist laulnud, nagu terve Donna Elvira partii, see oli mul üldse esimene täispikk solistiroll ooperis (v.a. 3 Daam “Võluflöödis” eelmisel aastal, aga see oli imetilluke osa), tehniliselt minu jaoks ikka tõsine pähkel, rääkimata sellest, et alles väga hiljuti hakati mind kui sopranit õpetama… kuid see on ikka puhas soprani roll, soprani tessituur… Nii et tegelikult seda rolli tehes, õppides ja ette kandes ületasin ennast ja oma võimeid päris tugevalt. Ja selle üle on mul hea meel.
Kuulajatelt sain väga palju häid sõnu, mul oli isegi raske vastu võtta nii palju head 
Kuid süda läks väga soojaks, kui üks inimene, kelle intelligentsust, musikaalsust, head maitset kõrgelt hindan, ütles mulle, et peaksin juba teatris töötama, et olen selleks valmis…. vaat see võttis hinge kinni Sest lihtsalt häid sõnu öeldakse ju etendusejärgses emotsioonidetulvas küll ja küll, eriti tudengitele, lihtsalt julgustamiseks ja ninnunännutamiseks … Minu õpetaja samas sellega ei tegele, esimese etenduse vaheajal, kui istusin üsna löödult lava taga (sest ei olnud oma laulmisega rahul), tuli ta minu juurde ja hakkas väga energiliselt jutustama sellest, kuidas ta äsja oli käinud dirigendi juures ja talle öelnud, mis see kõik valesti oli teinud… Ühesõnaga talle tundus, et mu esimeses aarias oli mingi probleem tempoga ja et süüdi oli dirigent. Mina vaatasin teda suu lahti, sest ise ei saanud küll aru, et jama oleks olnud… Tema vahutas mõnda aega, kuidas ta ikka dirigendi paika pani, mulle ei öelnud ühtegi head ega toetavat sõna, ja siis lahkus täispurjes… mind täiesti segaduses maha jättes. Teises vaatuses vaatasin piinlikkustundega lavalt, kuidas dirigent – õppejõud – ülipüüdlikult mind jälgis.. ja sain aru, et paikapanemine oli ikka väga korralik olnud… Ja minul sellest kohutavalt paha ja piinlik… Sest minu jaoks probleemi ei olnud, kui oleks olnud dirigendi jaoks, siis ütleks ta seda mulle… ja lõpuks võis dirigent vabalt arvata, et käisin oma õpetaja juures kaebamas – pahapaha dirigent, mis ta mu esimeses aarias tegi… Muide, seda ta ka arvas, nagu tuli järgmisel päeval välja – ta tuli õnneks minuga ise rääkima ja siis tuligi välja, et tegu oli täieliku arusaamatusega – nii minu kui tema jaoks oli tempoga kõik korras, üldse oli kõik korras, ainult mu õpetaja leidis, et on jama ja läks aga julgelt dirigenti sõimama… :S Õnneks suhtub see dirigent minusse väga hästi ja saime asjad selgeks räägitud, leidsime, et mu pedagoog oli närvis lihtsalt. Pean tunnustusega märkima, et mind aitas dirigent etendusel kõvasti, eriti kolmandas aarias, millega kõvasti võitlesin – ta tegi kõik, et mul hea oleks, toetas mind. Selle eest lähen teda kindlasti tänama.
Ja kogu selle protsessi käigus leidsin, et see on tõesti töö, mida ma teha tahan. Mulle meeldib laval olla, mulle meeldib laulda – selles kõiges on kirge, ilu, energiat… jah, see on minu jaoks eriline töö..
Eks väikseid naljakaid asju juhtub laval ja lava taga ikka ka, neid, millest publik midagi ei tea. Näiteks pidin põlevate küünaldega lavale minema, kuid minek oli pikk – teisest kohast, mitte otse lavale, vaid läbi saali lava ette ja sealt lavale, enne veel pikalt koridoris – ja neljast küünlast kaks kustusid lihtsalt ära.. Jõuan oma kostüümi – rikkalikult lohiseva kleidi, suure laia mantli, maskiga oma lähtepunkti, saali, ja vaatan – kaks küünalt ainult põlevad… Üsna tobe ju läbi saali minema hakata nõnda. Veidi oli veel aega meie numbrini, ja nii küsisin mehelt, kes seisis etendust vaadates sealsamas saali vahekäigu alguses, kust pidin oma teekonda alustama, et kas tal on tikke. Tal küll ei olnud, kuid ta oli väga arusaaja ja abivalmis inimene ning tormas kikivarvul koridori (etendus ju käis samal ajal) ja leidis mingi paberitüki, millega sai kaks teist küünalt ka süüdata. Itsitasime natuke vastastikku vaikselt ja siis oligi aeg minna.
Üllatusena tabas mind ka Don Giovanni, kes viimases stseenis, kus ta lihtsalt pidi mind lauale pikali tõukama ja natuke ahistada üritama, otsustas mu seni pika kleidi all varjatud jala publikule avalikustada… ikka niipikalt üle põlve Vähemalt ühele meesterahvale saalis jättis see nii tugeva mulje, et ta tuli seda mulle korduvalt ütlema – aga vaat see jalg… vaat see oli viimase peal 
Nii et kes mida vaatab
Ja veel – mul ei ole seni nende inimestega, kellega sai nüüd koos ooperdatud, erilist koostöö-kogemust. Praegune kogemus osutus väga meeldivaks üllatuseks – inimesed olid väga abivalmid, ise pakkusid abi, kui nägid, et ma midagi paaniliselt otsin… tuldi toetama kui väga masendunud olin… jne, jne… isegi need inimesed, keda peaaegu ei tunnegi – esimene kursus, jne. Olin tõesti üllatunud ja tänulik.
Nii et olen tänulik kõige eest.
Sildid: etendus
