Ootamatult jahenenud ilm tõi kaasa aju taaskäivitumise. Tegin täna ära hulgaliselt vastukarva asju ja nüüd laisklen rõõmsalt loorberitel 
Igaks juhuks ei häiri end hetkel mõttega, et homme peaks jälle tubli olema…. ja tegelikult peaks ikka need nõud ikka täna ära pesema… ei lasta ka rahus loorberduda, ma ütlen 
Kuulasin täna ühte suurepärast Bachi motettide esitust. Peaaegu täiuslik, tõepoolest, ning täiuslikuks ei saa ma seda nimetada vaid seetõttu, et mu arust polegi täiuslikku olemas Välja arvatud mina muidugi 
Aga – motetid olid suurepärased, Stuttgarti kammerkoor ja barokkorkester, kui ma ei eksi, ning dirigendiks Frieder Bernius… kui ma ei eksi, eksole. Nende esituses (v.a. orkester) olen kuulnud ka ühte Rheinbergeri missat, ja ka see oli jumalikult kaunis. Veatu intonatsioon, tundlik ja väga paindlik fraseerimine, üliühtlane ja vibratovaba kõla nii häälerühmiti kui kooriti, teksti tähtsustamine ja oskuslik artikulatsioon – tundub peaaegu võimatu nii hästi laulda Muidugi on stuudios kergem produtseerida veatut kui elaval esitusel, kuid siiski…. küllalt kuuldud ka igasugu hirmsaid plaadistusi
Ühesõnaga – nautisin kuuldut täiega Tuli vaid selline mõte, et nii täiuslikult ühtlase ansambli ja koori- ja häälerühma kõla saavutamine on ilmselt üks paras, nagu peenelt öeldakse, egotapp Sest enam pole tähtis igaühe hääle kõla eripärane ilu, vaid vastupidi, häälte individuaalsus tuleb kaotada ja üldkõlale ohvriks tuua. Ning ilus ja omapärane võib olla vaid selle piirini, kus see kõrva ei torka Seega individuaalset omapära kui sellist enam ei eksisteeri. Nii et hääle ja iseloomu koolitus ühekorraga Küllap on muidugi, olgem ausad, oma osa ka koorijuhil, kes võtab ilmselt koori võimalikult ühtesobivaid hääli.
Igal juhul on tulemus tervikuna võimas
